įåńļėąņķī šåōåšąņū
 

Lahingulaev Bismarck

otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra vetesse

eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti kogunenud

suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja “Gneisenau” ning

raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu ärahoidmise kavatses Hitler

neid laevu kasutada Nõukogude Liidu põhjasadamaisse minevate konvoide

purustamiseks.

Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani vastu,

ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt Inglismaa ja USA

konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma konvoisid

lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi Hitleri

sõna peale.

Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed mööda –

läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega ümber Inglismaa ja

Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt suuremat kütusekulu ja nagu näitas

“Bismarcki” hukkumise lugu, polnud kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas

Hitler, et suur osa teekonnast, mis jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub

läbida ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka päevad

ajal tavaliselt halb nähtavus.

Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi

koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta

valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama 11.

Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade

lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid ja

allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust.

Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu

vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad,

torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi-

ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse kursimuutmise

kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid raadiomajakaiks.

Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastele

märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatri

traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt

miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.

Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja

torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased ei teadnud ja

see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad, et Saksa

laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei välistatud võimalust, et

selle tee traalimine on vaid pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad

sakslased tungida läbi Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule.

Seetõttu seadis Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja

admiral James Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.

11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid Briti

lennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade väljasõit viivitus

üle tunni ja algas alles kell 20.45. Öö oli tõepoolest kottpime ja taevas

pilvine. Kell 19.30 oli Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar

rikki läinud ja ta lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohale

kell 21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber Ouessant’i saare kirdesse

pöördunud. Laevu ei märganud ka Ouessant’i saarest ida pool patrulliv

luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja merele väljuvaid

Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti pidevalt Briti

allveelaevast “Seelion”.

Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis admiral

Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle järel “Gneisenau” ja lõpus “Prinz

Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja kolm torpeedopaati.

Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega. Hommikul kella viie paiku mööduti

Kanalisaartest põhja pool ja kell 5.15 võeti kurss otse itta.

Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre’ist, keerati järsult

kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri väinale,

admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi ning kümme

torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa

raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase

paari nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilist

tähelepanu.

Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat

“Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa sõjalaevu. Kell

10.20 tegid inglased siin täiendavad õhuluuret ja üks “Spitfire’i” piloot

kandis ette, et on avastanud 20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa

eskaadris oli sel ajal tõesti 30 laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei

hiilanud sõjalaevade tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks

“Spitfire’it” otse üle Saksa lahingulaevade mastide.

Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb nähtavus.

Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa hävituslennukit. Kuna

nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad pidevalt ja ühtekokku oli

operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250 hävituslennukit. Üks

lennuväeohvitser asus lipulaeval “Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuväe

vahel oli seekord loodud korralik koostöö.

Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadud

andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina läbivate laevade hulgas

on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile löögi andmiseks. Kella

kaheteistkümne paiku aga läbisid Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja

hakkasid Inglismaalt eemalduma.

Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin. Kell 11.55 väljusid

Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi hiljem jõudsid nad Saksa

laevadeni, kuid neil ei jätkunud surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi

murda ja lahingulaevade lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei

tabanud aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm

torpeedokaatrit. Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu,

lahingulaevu ja ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid

neid peagi oma otsinguid lõpetama.

Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist

torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel. Hävituslennukeid

pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast merel üles. Saksa

laevade ägedas tõkketules viskasid “Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid

ükski neist ei tabanud. Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased

alla.

Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I

maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki käsu merele

minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad “Cambell”, “Mackay”, “Vivacious”,

“Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M. Pizey juhatusel ida

suunas – punkti, kus tüürimeeste arvestuste kohaselt pidid nad kohtuma

Saksa laevadega. Hävitajal “Walpole” tuli mingi vigastuse tõttu baasi

tagasi pöörduma ja teekonda jätkasid viis laeva.

Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama rühkisid,

sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell 14.31 miinile. Nii suurele

laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus veel midagi katastroofilist ja

pärast leki lokaloseerimist jätkas ta poole tunni pärast teekonda. See aga

tähendas seda, et kui Briti hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4

miili pealt silmaga seletama hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal

suurtest laevadest ainult “Gneisenau” ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”,

“Vivacious” ja “Worcester” läksid ründama lahingulaevu, “Mackay” ja

“Whitshed” aga ristlejat. Sakslased avasid tõkketule ja neili hävitajat

saatsid oma torpeedod teele 3 kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja

“Worcester” üritas lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja

suutis ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud hävitajad jõudsid

tagasi vigastumatuina.

Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga rünnati Saksa laevu

ka õhust. Kuid väljalennanud 242 pommilennukist leidsid vastase üles vaid

39. Neist 15 tulistasid sakslased alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud

ühtegi pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa

suurtele laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks

häirinud. Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised

fugasspommid, mis oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke

läbimata. Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest neile

soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata

kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu võimatu.

Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17

pommitajad kaitsnud hävituslennukit.

Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis

kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30

lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise kaotasid

kaks lennukit.

Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam eemalduvad

Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti lennukite eest. Kuid

mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis nüüd juba Hollandi ranniku lähistel

liikuv “Gneisenau” miinile, kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-

sõlmilise kiirusega teekonda.

Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades nüüd juba

tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta vasakpoolne turbiin jäi

seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt käigul teekonda.

13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse,

“Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli

lõppenud.

12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see

õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud “Gneisenau”

pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev tulekahju ja laskemoona

plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi. Esialgu üritati laeva

remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti sellest. “Gneisenau”

pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma. Suurtükid võeti maha ja viidi

Atlandi vallile – kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali

rannikul, mis pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa

mandrile.

“Scharnhorsti” hukkumine

1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel

vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW

55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist

vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22

transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme hävitajat,

esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.

18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist

väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva tagasi.

Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja “Jamaica” ja

neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce Fraseri juhatusel.

23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks Murmanskist veel teinegi

Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja “Norfolk” ning kergeristleja

“Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L. Burnetti juhtimisel.

Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril

Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid luurelennukid

konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei märganud aga ei

läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti eskaadrit. Arvestades seda,

käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal hävitajal minna üle konvoisse

JW 55B. Nõrgendatud kaitsega konvoil RA 55A käskis ta sõita läände

Karusaarest põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B

aga esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna poolt.

Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis asuv Saksa

laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna ja peagi

Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00 läksidki Alta

fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis hävitajat kontradmiral

Erich Bey üldjuhatamisel.

Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad

sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel ajal oli polaaröö.

Ainult südapäeval, kui päike oli kümmekond kraadi horisondi taga, on seal

umbes neli tundi videvikku.

26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade,

et “Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et Inglise

raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral Bey saadetud teate

Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu hävitajad tagasi saata ja konvoid

rünnata ainult “Scharnhorstiga”.

Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis

“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba

konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi

paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.

Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti”

Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt.

Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7 miilini, laskis

“Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29 käskis Fraser

konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi kaitselaevastikust neljal hävitajal

ristlejaile abiks minna.

“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu

tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite kaugusmõõtja ning admiral Bey

otsustas ristlejatega mitte jantima hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte

sõjalaevadega lahingut pidada ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-

sõlmelist kiirust, jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge

lainega ei teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu kagusse,

pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke eesmärk oli ju ikkagi

konvoi hävitamine, et läänest tulev varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt

oli vahepeal admiral Beyni jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli

kaldabaasi saatnud Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B

asukoht ja kurss.

Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise

ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid ristlejatega

neile toeks saadetud hävitajad.

Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell

12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel ajal

konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti”

raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad

sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili pealt

tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule, kuid kuna

“Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud hävitajad talle torpeedolasu

kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud

ja kogunenud varem kokkulepitud paika umbes 23 idapikkusel ja 74

põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust 18 miili lõuna poole. Seal jõudis

nendeni admiral Bey käsk otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku

möödusid Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi

märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil hävitajaid juhatav

merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu Alta fjordi tagasi sõita.

Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-

mm mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki torn,

samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis admiral

Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult raadiolokaatoriga.

Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa mürskude alla saata, sest

arvestus näitas, et peagi jõuab “Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of

York”.

Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst” jõudis

“Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks oli ilm uuesti

pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase lähenemist. Kui

lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti “Duke of Yorkilt” ja

“Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale valgustusmürsud, seejärel avati

Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka

lahingumürskudega.

“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal

suudeti määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli.

Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja “Belfast”.

Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks sõuvõll ja edasisest

lahingust ta osa ei võtnud. “Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise

laevad hakkasid temast aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst”

kaguse, et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise hävitajate

grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka veel jätkuvas tormis ei

suutnud nad “Scharnhorstile” järele jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad

niivõrd maha jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest. Jätkus

vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas “Scharnhorsti”

kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus vigastas

aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid. Teisest

mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn. Selle laskemoonakeldris

tekkis tulekahju, mis kandus üle ka kõrvalasuva keskmise suurtükitorni

laskemoonakeldrisse. Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee

väljapumpamist tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.

Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks

teinud 52 kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti”

katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva peamehaaniku

korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi parandatud ja

laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis aegmööda 25 sõlmeni. Kuid

paistab, et ka admiarl Bey ei uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis

teele saata Hitlerile määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”

Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja vaevalt ka Hitler

selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on aga see, et vahepealne

kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail “Scharnhorstile” järele jõuda

ja torpeedorünnakule minna. Esimestena tegid seda “Duke of York” ja

“Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa –

“Savage” ja “Saumares” peaaegu lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja

Norrale kuuluv “Stord” aga paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte

esimest hävitajat märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende

pihta tuli 150-mm keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja

“Stordi” aga märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes

miili kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks jätkanud

endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud kogu oma allesjäänud

tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel pöördus ta järsult paremale,

pöörates kallalekippujate poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma

torpeedod teele. 16 torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus

langes 22 sõlmeni.

“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi pardaga enne ta

kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili pealt lasksid

need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas. “Scharnhorsti” kiirus

vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja “Jamaicaga”. Kell 19 avasidki

need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem avas tule ka kohalejõudnud

ristleja “Belfast”.

“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta pealisehitused

vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5 sõlmeni.

“Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd välja ristlejad “Belfast”

ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti ristlejaid saatnud hävitajad

“Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja “Virgo”. Ühtekokku lasti koos

eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti” pihta välja 72 torpeedot,

millest kaheksa tabasid. Täpseim torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille

kuuest torpeedost tabasid kolm, sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.

See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni. Admiral

Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end maha. Kell

19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja uppus.

Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad

“Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat

meremeest ja kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli

hukkunud 1993.

Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad läksid

Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks ligi 10000

tonnist masuudist.

“Tirpitzi” hukk

1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra rannikule

Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor mees oli

värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi nüüd pikemaks ajaks asuma

Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal “Tirpitzil”.

Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos. Sageli oi tal

asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse uudishimuna,

laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles ähmase näoga

ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist luurajat, kes hoolega

jälgis “Tirpitzit”.

Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril

“Tirpitzit” 15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi

ja ta remont lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu lõpul

oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast lendas see

teade Inglismaale.

30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku

eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”,

4 eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja

ning 5 hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid Alta

fjordist 250 miili loode pool.

Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis

iga kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis

lootustandavalt selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile”

120 miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale “Duke of

Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt, pannes selle

vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.

3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma. Esimeses

laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda” hävituslennukite

saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli samuti 21 “Barracudat”

ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid kaasas 725-kilogrammised

soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse kohaselt 1,1 kilomeetri

kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi” soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi”

ülateki soomuse paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille

paksus oli 100 – 120 mm.

Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel

ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide meeskondi. Kohe tehti

laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja – lahingulaev sai kolm

tabamust soomust läbistavate pommidega ja kümmekond tabamust väiksemate

pommidega. Teisest lennukilainest oli tabamusi vähem – üks soomust

läbistava pommiga ja viis väiksemate pommidega.

Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid

alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli aga

lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud ja koos meeskonnaga

uppunud.

“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate

pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja

viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt.

Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid lõhkesid selle peal.

Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju, seal algas tulekahju, surma

sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid laevakeret nii, et

veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna pärast kääbusallveelaevade

rünnakut pandud tsementsegust plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne

vett ja laeva süvis suurenes 2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud

üks turbiin ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi

liikumisvõimetuna seisma.

“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud.

Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast

ja piirati mere poolt torpeedovõrkudega.

Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast

keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt startinud pommitajad.

Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa vaatluspostid teatasid

lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale pandi õigeaegselt

suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning tulu sellest

pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi pommitamiskatse, kuid

loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale võtnud – fjordi kattis

paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks ajaks sissekukumise vältimiseks

juba sealtkandist lahkunud.)

Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3

lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu näis,

et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja, kuid päris nii ei olnud.

Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure tegevusraadiusega “Liberator”-

ja “Catalina”-tüüpi merelennukid uputasid 17. Juuli õhtul Saksa

allveelaevad U 347 ja U 361.

18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta fjordi

poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1

lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti lõuna

paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi, ründajad aga

kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas Saksa allveelaev U 354

Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas fregati “Bickerton”.

Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue õhurünnaku ja said seekord kaks

tabamust. Üks 725 –kg soomust läbistav pomm kukkus tõesti läbi

peasoomusteki, kuid ei plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav

pomm kukkus ühe peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle

130-mm soomust jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka

29. Augustil üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid

õigeaegselt pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.

Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad

oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt

sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata vaja – see

vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa pealveelaevade

kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit” valvavad Inglise

suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu võitlema.

Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise raskepommitajatega

“Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku vahemaad läbi

lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et ?otimaalt startinud lennukid

maanduvad pärast pommitamist Arhangelski lähedal. Selline operatsioon

algaski 11.septembril, kui teele läks 39 “Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras

oli halb ilm ja lennukid lendasid otse Venemaale. 15.septembri koidu ajal

mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja puistati oma pommid alla. “Tirpitz”

sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga, kaks samasugust pommmi lõhkesid ta

lähedal. Laeval said vigastada kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik

valgus mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta vööriosa sai

tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle teguvõimetu.

7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee

rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12. oktoobril

vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud meredessantiga

Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi kitsa Soomemaa siilu –

Petsamo – välja Norrasse.

Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud teada,

kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad, ja “Tirpitz”

otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva liikumisvõimetust,

lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva iseseisva sõiduna.

Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid valvelaevu, puksiiritrossid

olid aga tõmmatud vee alt.

18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili

lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle pommirünnaku,

kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud ühtegi tabamust. Rünnakut

kordasid 12. novembril hea nähtavuse juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba

esimesest tabamusest 5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev

vasakule 30 kreeni. Peagi järgnes veel mitu tabamust niisama raskete

pommidega, ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks

ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal, jäi

“Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204 meremeest, neist

suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa vaid 82 meest, kes läbi

laevapõhja lõigatud augu välja ronisid.

Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.

Sissejuhatus

Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid maailmaajaloos olid

ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga kaasa inimohvreid.

See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.

Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just Saksa

lahingulaevad olid kõige võimsamad.

Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige parem

soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.

“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad sõjalaevad.

“Bismarcki” pikkus oli 150 m ja kõrgus 42.5 m, s.o. 17-korruselise hoone

kõrgus. Selle laeva suurtükid said lasta 22 miili kaugusesse, vaatamata

sellele on need laevad merepõhjal.

Kasutatud kirjandus ja muud allikad

Osvald Nilson “Merelahing”, Tallinn “Koolibri” 1994;

William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;

Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,

Tallinn “Olion” 1995;

http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm

http://www.airartnw.com/bismarck.htm

Sisukord

Sissejuhatus …………………………………………………………………. 4

Saksamaast …………………………………………………………………...5

Inglismaas laevastik………………………………………………………….8

Saksa lahingulaevade ookeaniretked……………………………………..11

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine……………………………………...14

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise

kanali ………………………………………………………………………...23

“Scharnhorsti” hukkumine ………………………………………………..28

“Tirpitzi” hukk……………………………………………………………...33

Kokkuvõte…………………………………………………………………...37

Kasutatud kirjandus ja muud allikad…………………………………….38

Lisad

“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”

“Gneisenau”, “Bismarck”

“Tirpitz”, “Prinz Eugen”

“Gneisenau” , “Scharnhorst”

Admiral G. Lütjens

“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland

“Hood”, “Rodney”

“Suffolk”, “Norfolk”

“Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr

“Prince of Wales”

Läbisõit Inglise kanalist

“Tallboy” pommid

Kokkuvõte

Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade retked. On näidatud mõned

episoodid II maailmasõjast.

Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid?

Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.

-----------------------

[pic]

Ńņšąķčöū: 1, 2, 3


ČĶŅÅŠÅŃĶĪÅ



© 2009 Āńå ļšąāą ēąłčłåķū.