įåńļėąņķī šåōåšąņū
 

Lahingulaev Bismarck

ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli laevastiku asjades võhik,

kuid talle meeldisid suured sõjalaevad. Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga”

jäi ta rahule ning andis loa neil merele minna.

Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks oli

jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu lasknud heisata muidugi

“Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki” komandöriks merekapten

Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.

Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade, kus neid

märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest Londoni poole teele

Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud telegramm. Nüüd lasksid

britlased oma masinavärgikäima, et Saksa laevade edasisel liikumisel silma

peal hoida. 21. mail keeras admiral Lütjens oma laevadega sisse Bergeni

lähedal olevasse Korsfjordenist ja samal päeval lendas sealt üle Briti

luurelennuk ning pildistas tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid

Saksa laevad sama päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle Norra

mere loodesse.

Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma

lipulaeva lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud

ettekannetest selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on

viimastel päevadel ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel

oleva Taani väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki”

ja “Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli

ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga

jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada võivatel Briti

lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et Saksa – Vene sõda

veel ei käinud, järelikult ei olnud ka Venemaad varustavaid konvoisid

Grööni ja Norra merel. Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi

alal oli aga sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja

tehnikalistiga teel Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud

Ingllismaalt. Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja

sõjatehnikat Lähis-Itta.

Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral

Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba

keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st Gröönimaa suunas viitseadmiral

Lancelot Hollandi juhatusel teele lahingulaev “Prince of Wales”,

lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat. 22. Mai õhtul tõstsid samas ankru

ka admiral Tovey peajõud – lahingulaev “King George V”, lennukandja

“Victorious”, neli ristlejat ja seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral

Tovey laevadele veel lahinguristleja “Repulse”.

23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses meresõjaloos.

Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja Islandi vahel valves kolm

kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja sellest loode poole jääva,

Gröönimaad ümbritseva jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja

“Norfolk”. Kell 19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid

Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus kibekähku

udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma avastusest,

kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna ka “Suffolkilt” tund

aega hiljem antud teade, kui laev udust välja sõitis, et vastase asukohta

täpsustada. Tol ajal olid Taani väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel

ka raadiolokaatorid, nii et üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.

Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”.

Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli.

Need olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas end

suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.

Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku

jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega

1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.

Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani koostama.

Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas raskeristlejaid “Norfolk”

ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade jälgimist, suurtükilasu distantsile aga

mitte minna. Admiral Holland aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta,

et sakslasi kohata. Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of

Wales” võiksid “Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile

saada 24. Mail kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii

“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz

Eugeni” Wake-Walkeri rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa

laeva suhtes kahekordne suurtükitule ülekaal.

Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja

juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid Wake-Walkeri

ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite ekraanidelt. Merel algas

tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et tolleagsete ebakindlate

raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral Holland aga arvas, et Saksa

laevad on pöördunud inglastest lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma

laevad seniselt loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks

viinud) põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval, 24.

Mail.

Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral Holland kell 2.00

“Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult edelasse, Saksa laevade eelnevat

märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel käskis admiral Holland aga

jätkata sõitu põhjakursil, sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.

Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari

ekraanile. Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt

paraleelselt jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma laevade

kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast ja

lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,

inglastest paarkümmend miili loode pool.

Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega.

Et sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit hiljem oma

laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel mõne

äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud kahekordne suurtükitule

ülekaal olematusse. Vastaste lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad

said inglasi tulistada kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga

vaid vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid jäänud liialt

kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust osa.

Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli

sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes

sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti admiral

Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva “Bismarckiks”. Admiral

Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva pihta tule avada ja sai

oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne esimest kogupauku. “Prince of

Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine vastaslaev, ja vaatamata

admiral käsule sihiti oma torud tõelisele “Bismarckile”. Juba esimese

kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil” üks vöörisuurtükk kinni ja

nii vähenes inglaste poolel lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.

Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste lipulaeva

“Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi “Hood” tabamuse

keskossa, tal puhkes tulekahju õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.

Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et

suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks

vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt distantsilt

lastud soomustläbistavad mürsud löövad tõesti läbi Briti laevade

tekisoomuse. Ja nii oligi. Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord

tõenäoliselt ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva

poole tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga

kadus “Hood” veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil”

tuli kurssi muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.

Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja see sai

lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk lõhkes otse sillal, ni et

kõik, kes seal olid, said surma või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks

vaid laeva komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise

rikke tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline

vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach paremaks

lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv

kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti sõjalaevade vanemaks

komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli kadunud merepõhja koos

“Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes 1400-liikmeline meeskond

(meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid arve). “Hoodilt” päästeti

vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist Briggs ja meresõjakooli kursant

Dundas. Ka “Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.

Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti

koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki” hävitamiseks. Admiral

Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte radariekraanidelt kaotada, admiral

Tovey võttis oma laevadega suuna “Bismarcki” edasiliikumisteele ja

sinnasamasse suundus veel hulk suuri sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”,

mis saatis konvoid Halifaxi, sai käsu oma konvoid maha jätta ja tulla

“Bismarcki” jahtima, lahingulaev “Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele

sõita. Giblartari sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid

lahinguristleja “Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja

“Sheffield”. Lahingulaev “Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai

käsu võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja hävitajaid ning

Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile” võttis ühtekokku

osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2 lennukikandjat, 12 ristlejat ja

paarkümmend hävitajat.

“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist ühe

vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti lekkima, jättes Saksa

lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava õlijälje. Ühtlasi vähenes ka

“Bismarcki” võimalik sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et

avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse kurss

Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva õhtul kell kuus

sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda selleks, et “Bismarcki”

reetlik õlijälg jälitajaid vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et

sakslasi vahetult jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks

“PrinzEugeni” kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale vastu

ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll aga

saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski märkamatult

silmapiiri taha.

24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale

“Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa

laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp

kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini”

oli jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele läks üheksa

torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”. Viimastel ei olnud

torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena. Vaatamata ööpimedusele

ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja pärast keskööd saadi temasse üks

torpeedotabamus, mis, tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud.

Pilkases öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka

järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks “Fulmarit”.

Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus

Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad kaugemale

peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma

radariekraanidelt.

Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad

otsisid “Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania

ranniku suunas, et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate

luure- ja pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30

paiku möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100

miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist

Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud

“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja peilinud ta

asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure kaarega

tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi vahele. Muidugi keeras

admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa ümber ja kiirustas teatatud suunas

teele. Sinnapoole pöörasid oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki

laevadegruppid.

Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud

lennukid ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist”

jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck” ikkagi kursi on

võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid” kaldus nüüd pärast pikka

analüüsi arvama, et küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna,

kus “Gneisenau” ja “Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul

kell kuus said ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida

“Bismarcki” Bresti sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka

Home Fleet’i juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks

oli ta “Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral

Tovey ise sellest.

“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.

“Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati

selle suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti

radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.

Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid

mäletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”,

oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli

relvastatud kuue 381-mm suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise

vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem.

Seetõttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse saata.

“Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see “Bismarcki”

manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.

Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit

ja võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale

“Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja. “Sheffieldi” mehed

pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.

Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral Tovey

lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi tagapool.

Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja lennukikandja

“Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured Briti sõjalaevad,

mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna võis arvestada. Sest kolm suurt laeva

olid kütusepuuduse ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse”

oli juba 25. mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of

Wales” oli sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai

lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja “Revenge” olid

aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne pool ja nende

kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada. “Bismarcki” kaugus tema

tõenäolisest sõidusihist Brestist oli aga selline, et ilmselt juba järgmise

päeva, 27. mai õhtuks olnuks ta kohal.

Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule

järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki” kiirust väheneda,

siis järgmisel ei ole teda enam mõtet lahingulaevadega jälitada – niikuini

läheb “Bismarck” eest ära!

Seepärast tegid 26. Mail Øhtul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali”

torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas –

13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo põrkas vastu

pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga sattus ahtrisse,

kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus oli otsustatud – ta

kiirus langes ja manööverdusvõime vähenes.

Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30 algas

viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli 4. Hävitajale flotill

kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti hävitajad “Cossack”,

“Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola eksiillaevastikule

antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku tulemusel sai

“Bismarck” tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis veelgi vähendasid ta

lahinguvõimet.

27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise

kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega “King Georg

V” ja “Rodney” lähedale sõita. Kell 8.47 avati “Rodneylt” tuli, minut

hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva suurtükid ja veel minuti pärast

ka “Bismarcki” omad. Saksa sõjalaevad olid alati silma paistnud oma

suutükitule täpsusega ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney”

pihta. Kuid siis hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus

vähenema. “Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba

nagu jaanituli.

Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka “Bismarckilt” enam ei

tulistatud, sõitis talle lähedale raskeristleja “Doorsethire” ja laskis

Saksa lahingulaeva paremasse pardasse kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell

10. 36 läks “Bismarck ümber ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et

“Bismarck” ei uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta

olevat uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte

ei satuks.

Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses

vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja hävitaja

“Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja kaks meest

ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.

Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest

sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget

kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad maha

lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu lõppu maha

oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid saanud!

Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”, sõitis

ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna poole. 26. Mail jõudis ta 40

põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus kohtus Saksa tanklaevaga. 4000

tonni kütuse ümberpumpamine võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks

“Prinz Eugen” teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali

1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale, hakkas

Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda takistada,

Ńņšąķčöū: 1, 2, 3


ČĶŅÅŠÅŃĶĪÅ



© 2009 Āńå ļšąāą ēąłčłåķū.